Mängitud siin ➡️➡️➡️
💔 MA EI LAHKUNUD EESTIST. MA LÄKSIN KODUST ÄRA, ET ELLU JÄÄDA. JA SATUSIN PÕRGUSSE 💔 Minu nimi on Kristjan Mägi. 34. Sündisin külas Võru külje all. Lõuna-Eesti: tühi bussipeatus, pood kinni kuuest, isa kas toetuse peal või metsas. Noored juba Tallinnas või Soomes. Kes järele jäi, see enam ei unista. 23-selt tegin minekut. Mitte kangelasena. Lihtsalt taipasin: jään siia — mädanen kohapeal. Kaasas oli Liis. 24. Mõlemad samast sorti kodudest: isa jõi, ema kahel tööl, vennad istusid rumaluse pärast. Plaane ei olnud. Sõitsime Tallinna. Nagu kõik. «Seal on vähemalt tööd.» Stuudio Lasnamäe paneelmajades. Hallitus aknalaual. Lift nädalaid maas. Prügirennist tuleb hais kogu aeg. Madrats põrandal. Külmkapp undab valjemini, kui külmetab. Laud osta.ee-st 15 euroga. Kaks seljakotti ja 400 eurot kokku kraabitud. Ladu. 11–12 tundi. Kastid 30–40 kg. Selg, põlved, villid. Kolmekümneselt käisin juba viltu. Liis pesi öösiti kontoreid. Kemikaalid lõhestasid käed. Hommikul kell viis pime ja niiske. Tuli koju kloorilõhnaga. Rahast ei jätkunud kunagi. Üür 580–670 €. Lidl: sooduspasta, konservid, odavaim leib. Ühiskaart oli püha. Edasi võlad, viivised, inkasso. Sõbrad kadusid. «Sa oled kogu aeg miinuses.» «Helistame kunagi.» Ema ütles ühe lause: «Ise läksid.» Ja vaikus. Öösel koputas naaber. Seitsmekümne viie ringis. Karp: taldrikud, kaks tekki. — Meil pole enam vaja. Tegin ukse lahti pükstes, ajamata. Ta pistis paberi pihku: — Proovi. Vahel muutub kõik ühe ööga. Viskasin ära. Sellesse ei uskunud. Liis läks esimesena. Tüli kolmekümne euro pärast, millega oleks pidanud süüa ostma. Kott. Uks. — Sõidan omade juurde. Aitab. Jäin üksi. Isegi kaja toas tundus võõras. Siis läks ringi. Päeval ladu. Seal öeldi juba vanaisa. Öösel Wolt ja Bolt surnud rolleriga. Neljaks pime. Jäätee. Kindad läbimärjad. Külmaga suri aku poole linna peal. Lükkad rollerit −15 kraadi juures ja mõtled ainult: peab vahet lõpuni ved
