Кадр выше наш. Полное медиа с Facebook запрошено — подставим его сюда, как только приедет.
bcydi.com
Olen muutnud oma testamenti. Kõik — mu väike maja Tallinnas, mu maatükk Lõuna-Eestis, 35 aasta jooksul kogutud säästud — ei lähe enam mu lastele. Jätan kõik arstile ühest hooldekodust, keda tunnen vaid 4 kuud. Arvate, et olen hulluks läinud? Lugege edasi. Minu nimi on Maria Kask, olen 71-aastane. See on lugu sellest, kuidas mu enda lapsed mind reetsid ja kuidas üks võõras päästis mu elu. Töötasin 35 aastat tekstiilivabrikus Tallinnas. Tõusin kell 5 hommikul ja jõudsin koju kell 19. Õmblesin, pakendasin, talusin töökoja talumatut kuumust. Käed, selg, põlved — kõik valutas, aga ma ei kurtnud kunagi. Mul oli töö, mul oli palk ja kasvatasin üles kaks last. Mu abikaasa Jaan suri 9 aastat tagasi. Süda andis järele. Diabeet söövitas teda aeglaselt. Mu poeg Georg elab Münchenis Saksamaal, töötab ehituses. Mu tütar Helena elab Londonis, töötab poes. Nad käisid jõuludel, vahel lihavõtetel. Ülejäänud aja — ainult Viber. Ütlesin neile alati, et mul on hästi. Valetasin. Valetasin aastaid. Mu põlved hakkasid valutama 60-aastaselt. Alguses ainult krõbisesid treppidel. Siis õhtuti läksid paiste. Hiljem hommikuti ei saanud neid enam sirgeks ajada — istusin voodi äärel ja ootasin, et nad „käima läheksid“. Kümme minutit, kakskümmend minutit, pool tundi. Läksin perearsti juurde. Ta pühendas mulle viis minutit. Ütles: artroos. Kirjutas tabletid välja. Võtsin neid kuus kuud — mitte midagi. Valu ainult süvenes. Spetsialisti juurde ootasin kolm kuud. Kui ta mind lõpuks läbi vaatas, kehitas ta vaid õlgu ja kirjutas uued tabletid. See on nõiaring: valu, tabletid, valu tuleb tagasi veel tugevamana, tugevamad tabletid, magu läheb rikki. Ja keegi ei öelnud mulle tõtt — et on võimalus taastada liigest seestpoolt, mitte ainult valu varjata. 65-aastaselt käisin juba kepiga. Treppidel hoidsin kahe käega reelingust kinni. Lasin vannituppa paigaldada tugivardad. Elasin üksi, polnud kedagi, kes oleks aidanud. 68-aastaselt kukkusin köögis. Puus ei olnud katki, aga põlv paistes nii ära, et kolm päeva ei
